Ornitoloogi ja metskurvitsate uurija Jaanus Aua lugudesari

4. osa

Järgnevate päevade ilm metskurvitsate rännet ei soosinud ning 25. novembriks oli küll mõneti staatiline, kuid ikkagi ettearvamatu olukord: viis meie satelliitneppi oli jõudnud Inglismaale ning neli olid enda (ajutiseks) peatuspaigaks valinud Skandinaavia (vt rändekaart 1).

Rändekaart 1. Allikas: Club National des Becassiers

Cassiopee (CAS), kes oli ilma paranemist tõenäoliseks rändehüppeks Inglismaale oodanud Norras juba enam kui nädala, kadus 25. novembri öösel ootamatult ekraanilt. Murelikud arutelud teemal, kas lind võis Põhjamerd ületades hukkuda, päädisid 26. novembri õhtupoolikul siiski kergendusohkega: Cassiopee oli jätkuvalt Lõuna-Norras ning tegemist oli sedapuhku olnud vaid satelliidi tehnilise rikkega. Ilmad jahenesid ning metskurvits, kellelt oodati põnevat etteastet, sooritaski selle – nimelt otsustas Cassiopee 2. novembril hoopis tagasi Taani lennata.

Phenix (PHE), kes kadus satelliidipildilt 19. novembril ning keda peeti juba hukkunuks, andis ootamatult signaali 24. novembri öösel Leedust. Rõõm oli aga üürike: 25. novembri keskpäevane signaal tuli suurema avamaastiku keskosast, mis andis alust arvata, et lind oli öisel toitumisretkel langenud sulelise või neljajalgse kiskja ohvriks.

Ilmade jahenemine pani liikuma ka teised satelliitnepid. 1. detsembri öösel lahkus Tääksi (TAA) Rootsist ja suundus Taani. Brouzil (BRO) tegi aga korraliku, 620 kilomeetrise rändehüppe ning jõudis oma teekonnal talvitusalade lähedale Düsseldorfi Saksamaal. Seega oli Rootsi jäänud vaid pehmemat merelist kliimat nautiv Baltic (BAL) (vt rändekaart 2).

Rändekaart 2. Allikas: Club National des Becassiers

Erinevates piirkondades tehtud talvitusalade uuringud näitavad, et metskurvits on väga talvituspaigatruu liik – näiteks talvitus üks isend Castelporziano looduskaitsealal Itaalias seitse talve järjest, lennates igal õhtul toituma ühele kindlale karjamaale. Samas tuleb ette ka huvitavaid erandeid. Üks Inglismaal Walesis märgistatud talvituv metskurvits naases kevadel küll oma pesitsuspiirkonda Vyborgi lähedale Karjalasse, kuid järgmise talve veetis hoopis Taanis; Walesi naases lind uuesti pärast järgmist pesitsusperioodi, kus ta paraku maha lasti.

Eelnevalt jutuks tulnud talvituspaigatruudus mõjutab ilmselt ka Tääksi ja Cassiopee peatuspaigavalikuid. Mõlemal juhul on tegemist vanalindudega ning näib, et eelnevad talved on nad tõenäoliselt veetnud just Skandinaavias. Igal juhul on aru saada (vt rändekaart 3), et nad ei taha Kattegati väina piirkonnast lahkuda.

Rändekaart 3. Allikas: Club National des Becassiers

Ette rutates võib mainida, et 4. detsembri hommikuks oli Brouzil jõudnud Prantsusmaale, kuid kuidas tal seal läheb, sellest kirjutan järgnevates osades.

Metskurvitsate rännet analüüsides peab eristama, kas tegemist on kohaliku isendiga või on lind püütud sügisel rändevoolust. Kuigi satelliidipilt ei näita kaugeltki meie metskurvitsate liikumist lõuna suunas, lasti ometi üks Eesti rõngaga metskurvits mõned päevad tagasi Itaalia kagunurgas Lecce linna lähedal.

Teatavasti on ränne väga energiakulukas ettevõtmine. Lisatud fotolt on näha, et kütitud linnu kaal on vaid 311 grammi. Olgu siinkohal öeldud, et rõngastamise hetkel, 12. oktoobril Vormsi saarel kaalus sama isend 385 grammi. Ning kui heita pilk selle linnu n-ö strateegilistele mõõtmetele (tiivapikkus, kolju, nokk jmt), on suure tõenäosusega tegemist Eestit vaid rändepeatuspaigana kasutanud metskurvitsaga.

Foto: Giuseppe Raho

Foto: Giuseppe Raho

/Järgneb/

Esimest osa loe siit.
Teist osa loe siit.
Kolmandat osa loe siit.

Metskurvitsate rände uurimist kajastas ka 18. novembri Osoon.

Jaanus Aua on ornitoloog, metskurvitsate uurija.