Ornitoloogi ja metskurvitsate uurija Jaanus Aua lugudesari

4. osa

Väga pehmele oktoobriilmale on järgnenud soe november, mis ei ole meie metskurvitsates veel olulist ränderahutust tekitanud. 1. novembriks oli Eestimaa tolmu tiibadelt pühkinud vaid neli isendit (vaata rändekaarti nr 4). Olukord oli oluliste muutusteta ka nädal hiljem: vaid üks meie metskurvitsatest oli jõudnud võimalikule talvitusalale Prantsusmaal. Üheksa isendit olid hajunud laiali Saksamaalt Soomeni, koondudes sarnaselt eelmiste aastatega Skandinaavia poolsaare lõunaossa. Neist kuus aga tegutsesid ikka veel toitumisalade lähedastes metsatukkades Tääksi–Unakvere piirkonnas Viljandimaal.

Rändekaart nr 4. / allikas: Club National des Becassiers

Kui vaadata pikemat ilmaprognoosi, võiks novembrikuu teisel poolel saabuv öökülm nepid liikuma sundida. Siiski on kõik eelnevad aastad kinnitanud, et isegi suhteliselt karmi ilmaga eelistavad mõned isendid rände alustamise asemel lahtiste veekogude ääres ilma pehmenemist oodata.

Põnev vahepala tuleb sedapuhku meie tikutajatelt. Nimelt said samas projektis Pärnumaal Piklas satelliitsaatja ka seitse Eesti tikutajat. Üllatuslikult oli neist novembri esimese nädala lõpuks rändele asunud vaid kaks – kui üks neist puhkas tiiba Hollandis, siis teine isend, kes startis rändele 19. oktoobri õhtul, läbis pisut vähem kui nelja ööpäevaga 5000 kilomeetrit ning päevitab hetkel Aafrikas ühes Nigeri soodest!

Tõsi, ka Soomes rõngastatud tikutajaid on leitud Aafrikas, kaugeim neist suisa Senegalist. Samas ei ole aga ka tikutaja pikad rändeteed enam väga suureks üllatuseks: näiteks üks Prantsusmaal GPS-saatjaga varustatud tikutaja lendas pesitsema suisa Ida-Siberisse polaarjoone lähistele, 6000 kilomeetri kaugusele enda talvituspaigast.

/Järgneb/

Esimest osa loe siit.
Teist osa loe siit.
Kolmandat osa loe siit.

Jaanus Aua on ornitoloog, metskurvitsate uurija.