Ornitoloogi ja metskurvitsate uurija Jaanus Aua lugudesari

6. osa

Kohati suisa ootamatuid rekordeid täis uudiseid on vahepeal laekunud ohtralt ning haarates härjal sarvist, alustame algusest.

Püsivad külmakraadid ja lumikate on rõngastuspaiga lähedale paigale jätnud veel vaid noorlinnu SARINi. Miks see isend, kelle elu ja tervise juures olemist näitab asukohtade vahetamine, viivitab lahkumisega, on täiesti arusaamatu. Kõik teised metskurvitsad on enda tiibadelt Eestimaa tolmu juba maha pühkinud.

Kuna mõned metskurvitsad märgistati GPS/GSM-tüüpi saatjatega, on väga hea võimalus jälgida rännet peaaegu reaalajas. Nii saimegi teada, et näiteks LIBERTAS, kes startis rändele 18. novembril pisut enne keskööd ning lendas mõõdukat tagantuult ja vähest pilvisust kasutades 300 meetri kõrgusel edela suunas kiirusega 80 km/h. See ei olnud aga sugugi üllatuste tipp. BIHAM, kes oli rändele startinud varem, 17. novembri öösel, suutis tugeva idakaaretuule toel arendada 800 meetri kõrgusel kiiruse 100 km/h ning jõudis hommikuks Lõuna-Norrasse! Kui uskuda kirjandust, siis sügisrände kiiruseks metskurvitsatel arvati olevat mitte enam kui 40-50 km/h. See kinnitab, et ekstreemsetel ilmaoludel on siiski tähtis roll ning rändeks sobivate ööde korral on võimalikud rändehüpped oluliselt kiiremad ja ulatuslikumad.

Kui te mäletate 2021. aastal ilmunud blogidest REGULUSE õnnetut saatust (tormitsüklonisse sisse lennanud vana isaslind hukkus Shetlandi saare lähedal), siis sama saatus oleks äärepealt tabanud ka LYRE´i, kelle saatja signaal kadus 20. novembril pärast tormisesse tsüklonisse lendamist Islandist 500 km edelas. Uskumatu, et lind, kes startis Norra lõunatipust ilmse sooviga lennata Šotimaale, sinna ka jõudis (vaata ka rändekaarti nr 7) ning tänaseks on see isend juba Iirimaal. Hetkel on täpsemalt teadmata – ja ei olegi oluline –, kas eksis asukoha koordinaate edastanud elektroonika või jagus sellel linnul siiski jaksu sihtpunkt üles leida, aga lõpplahendus on igati rõõmustav!

Rändekaart nr 7. / Allikas: Club National des Becassiers

Seega on 23. novembri seisuga meie metskurvitsatest üks Iirimaal, üks Inglismaal, üks Hispaanias, üks Eestis, kolm Prantsusmaal ning kaheksa Skandinaavias. Kusjuures Prantsusmaal on meie nepid MIZAR ja LION väga lähestikku – neid lahutab vaid 30 kilomeetrit.

Kui uskuda pikemat ilmaprognoosi, on talv süvenemas, mistõttu kuuleme ilmselt üsna pea senini veel meie lähipiirkonnas viibivate neppide liikumistest.

/Järgneb/

Esimest osa loe siit.
Teist osa loe siit.
Kolmandat osa loe siit.
Neljandat osa loe siit.
Viiendat osa loe siit

Jaanus Aua on ornitoloog, metskurvitsate uurija.