Ornitoloogi ja metskurvitsate uurija Jaanus Aua lugudesari

7. osa

Lähenev talv annab endast enam märku ning öised temperatuurid on langenud paiguti 18 miinuskraadini. Siiski ei ole kõik meie satelliitnepid võtnud vaevaks Eestist lahkuda.

SARIN konutas kuni viimaste päevadeni, tõenäoliselt ilma pehmenemist oodates ühel metsakraavil pinnast sondeerides, mistõttu tundus, et piiratud alalt tulevad signaalid viitavad linnu võimalikule hukkumisele rõngastuspaiga lähedal. Üllatuslikult aga suundus see vanalind 1. detsembri öösel Hiiumaale, kus on veel tänagi. Uskumatu, kuid ega niisama nimetata metskurvitsat ainulaadsemaks ilmalinnuks maailmas – kellele ei lähe korda päeva pikkus, tähistaeva konfiguratsioon, kuupäev ega Kuu faas. Metskurvits otsustab ise, millal, missuguses suunas ja kui kaugele ta lendab. Nii toimis ka SARIN, kes mitte niivõrd ei üllatanud, kuivõrd kinnitas eelnevatel aastatel kogutud teadmisi.

Huvitav on, et metskurvitsad kasutavad Inglismaale ja Iirimaale jõudmiseks kahte erinevat rändeteed: uljaspead lendavad sageli elu kaalule seades otse üle Põhjamere, pisut alalhoidlikumad üle La Manche´i väina (vaata ka rändekaarti nr 8) – niisugune hargnemise ehk erinevate rändestrateegiate kasutamise põhjus on tänaseni ebaselge. Teame aga, et kolm meie satelliitneppi asuvad hetkel Prantsusmaal, kolm Inglismaal, kaks Iirimaal, üks Hispaanias, üks Eestis ning viis Lõuna-Skandinaavias. Kuna talv tõotab sellel aastal tulla korralik, annab see lootust jälgida meie metskurvitsate toimetamisi nende rändel talvitusaladele veel mõnda aega.

Rändekaart nr 8. / Allikas: Club National des Becassiers

Järgmises ülevaates räägime ka meie tikutajate käekäigust. Püsige lainel!

/Järgneb/

Esimest osa loe siit.
Teist osa loe siit.
Kolmandat osa loe siit.
Neljandat osa loe siit.
Viiendat osa loe siit
Kuuendat osa loe siit

Jaanus Aua on ornitoloog, metskurvitsate uurija.