Ornitoloogi ja metskurvitsate uurija Jaanus Aua lugudesari

6. osa

Nagu oligi arvata, kujunes rändekaart ilma jahenedes intrigeerivaks. Meie metskurvitsate eristatavaid rändesuundasid – nagu autor eelnevalt rõhutanud – on kolm:
1. läänesuund (Põhjamere ületamine jõudmaks Briti saartele);
2. edelasuund (jõudmaks Prantsusmaal ja Hispaanias asuvatele talvitusaladele);
3. lõunasuund, mis viib linnud Itaaliasse või Balkanimaadesse.

Rändesuundi illustreerib ka juuresolev rändekaart, millelt näeme, et
- Eestis Viljandimaal veedavad aega veel vaid kaks meie satelliitneppidest – POLLUX ja REGULUS;
- DIADEM on jõudnud Hollandisse;
- UNAKVERE on edasi liikunud Kesk-Prantsusmaale ;
- NAOS puhkab tiiba Austria piiri lähedal Lääne-Ungaris;
- MERAK on aga üsnagi märkamatult imbunud juba Inglismaale.

Rändekaart nr 5. / allikas: Club National des Becassiers

Seda tähelepanuväärsem on aga koguni kolmeteistkümne nepi koondumine Skandinaavia poolsaare lõunaosasse Norras, Rootsis ja Taanis. Kas nad üritavad talve mööda saata pesitsusaladele võimalikult lähedal? Või lahkuvad külmade saabudes Inglismaale, lennates otse üle Põhjamere?

Siinkohal peatuksin koondumisel Lõuna-Skandinaavias pisut pikemalt.

Juba 2019. aastast teame, et Eesti metskurvitsad eelistavad talve veeta pesitsusalale võimalikult lähedal ning Skandinaavias reeglina valitsevad pehmed talveolud on niisugust valikut viimase kümnendi jooksul tublisti soosinud. Samas ei ole tegemist ohutu otsusega. Kui 2021. aasta jaanuaris haaras ootamatu ja tugev külmalaine enda alla peaaegu pool Lääne-Euroopast, leidsid Norra läänerannikule kogunenud metskurvitsad ennast ilmalõksust ning olid kõigile ootamatult vaid halbade valikute ees: kas külma õhumassi eest põgenedes proovida ületada Põhjameri? Suunduda üle külmunud Lääne-Euroopa Hispaaniasse ja Portugali? Või jääda ilmaolude paranemist ootama siiski Skandinaaviasse?

Nagu ajalugu näitas, osutusid valituks kõik kolm varianti. Kuigi jaanuari lõpus tõusis talvitama saabunud metskurvitsate arvukus Inglismaal ja Iirimaal märgatavalt, oli Inglismaa idaranniku mereheide mere ületamisel hukkunud kurvitsate laipu täis. Hispaaniasse jõudsid väga kurnatud linnud, kes kaalusid pisut enam kui 200 grammi ning olid uurijate sõnul mitte rohkem kui „suled, kondid ja sisikond“. Norrast tulnud teadete kohaselt aga murdsid vabakäigukassid ja -koerad rannikukülade ning -linnade aedades mõnel juhul kümnekonna minuti jooksul kümneid sinna kogunenud nõrkenud metskurvitsaid.

Võimalik, et hukkunute hulgas oli ka palju Eesti metskurvitsaid. Sest miks siis ikkagi kevadise mängulennuloenduse kokkuvõtteid sirvides oli meil metskurvitsate suhteline arvukus ligikaudu 25% madalam kui eelneval aastal? Võib ju väita, et toimunud katastroof oli osa looduslikust valikust – mis on kahtlemata õige –, kuid siiski …

/Järgneb/

Esimest osa loe siit.
Teist osa loe siit.
Kolmandat osa loe siit.
Neljandat osa loe siit.
Viiendat osa loe siit.

Jaanus Aua on ornitoloog, metskurvitsate uurija.