On maikuu viimane päev. Pargin Ropka pargis auto ja jään ootama ajakirjanikku, et vestelda teaduse rahastusest, õigemini selle puudulikkusest. Loole fotomaterjali saamiseks rõngastan ja mõõdan intervjuu ajal paar pesakonda rasvatihase poegi.

Sellest, et minu kõrvale pargib punakas auto, ei tee ma esialgu välja. Ka sellele, et Ropka pargis laulab juba mitmendat päeva Eesti sisemaal haruldane külaline – kaelus-kärbsenäpp, liik, keda ma ei ole looduses ei näinud ega kuulnud, kuid keda Tartu ja Lõuna-Eesti linnuhuvilised vaatamas käivad, jääb mul esialgu tähelepanuta.

Punakast autost astub välja Mariliis Paal ja suunab pilgu latvadesse. Kui ka mina autost tere ütlemiseks välja tulen, küsib Mariliis, kas see liik mulle laifer? Võtab tummaks, kuid siis saan aru, et tegu on linnuvaatlejate slängiga, mida ma enam-vähem taipan, kuid harva kasutan (laifer on linnuvaatlejale kohatud liikide nimekirja lisandunud uus liik). Arutame, kuidas üksiku kaelus-kärbsenäpi edasine elu võiks kulgeda, sest ilmselt Tartust partnerit ta ei leia – liigi lähim püsipesitsusala on Gotlandil, vaid üksikud paarid on pesitsenud Lääne-Saaremaal. Mina loodan, et ehk üritab ta paari heita mõne kohaliku emase must-kärbsenäpiga.

Mariliisile ei ole kaelus-kärbsenäpi nägemine esmakordne – tema on lindude vaatlemise ja oma vaadeldud liikide nimekirja täiendamisega tegelenud juba paarkümmend aastat. Sel aastal seljatas ta oma sihikindlusega nii mõnegi tõsise meessoost linnuvaatleja ning temast sai esimene naine, kes on Eestis vaadelnud üle kolmesaja linnuliigi. Seni on n-ö 300-klubis kokku vaid kaheksa linnuvaatlejat ning edetabeli parim tulemus on 342 liiki (vaata edetabelit).

Hoolimata sellest, et Eestit peetakse väga heaks linnumaaks, kuhu kevadisel ja sügisesel rändeajal sõidab kokku linnuvaatlejaid üle maailma, ei ole kolmesaja liigi vaatlemine Eestis lihtne. Kuna tean, et see nõuab lisaks ornitoloogilistele teadmisetele väga häid teadmisi ka teistest valdkondadest, lisaks aega ja pühendumist, kasutan juhust ja uurin Mariliisilt täpsemalt.

Millal alustasid linnuvaatlustega? Tean, et näha Eestis üle kolmesaja liigi ühel kalendriaastal on peaaegu võimatu. Senine rekord 276 liiki on Margus Otsa käes, kuid ega Sina 270-ne liigiga palju maha ei jää.

Huvi lindude vastu tekkis mul 20 aastat tagasi, kui me perega maale kolisime. Maal elades panin enda ümber toimuvat rohkem tähele ja nii tekkis uudishimu. Hoogu andis juurde vanemate kingitud binokkel. Teadaolevalt ei ole Eestis seni ühe aasta jooksul 300 linnuliiki kohatud, rääkimata siis ühe inimese saavutusest. Välistada seda ei saa, võibolla on see kunagi siiski võimalik.

Üle aedade ei ole Mariliis lindude nägemiseks ronima pidanud, küll aga auto katusele ronima - hallkibu vaatlemine Haaslavas. / Foto: erakogu

Oled lausa kolmel aastal järjest Big Year’i teinud. Täie pühendumise korral nõuab see aega ja vaeva. Kas need kolm aastat oli teadlik ettevõtmine või kukkus lihtsalt nii välja?

Jah, aastatel 2011 kuni 2013 vaatlesin väga aktiivselt linde, käisin heades linnukohtades ning bongamisretkedel – need võtsin ette pigem uute põnevate liikide pärast, keda ma ei olnud varem Eestis kohanud (bongamine – teistelt vaatlejatelt saadud eelinfo põhjal linnu, enamasti harulduse, vaatlemas käimine. Lihtsalt lindude vaatlemine ei ole bongamine). 2012. aasta oli Eestile üldse hea linnuaasta ja just siis tekkis sportlik huvi, kui palju võiks ise linde suurema pingutamise korral ühe aasta jooksul näha. Seda aastat võib vist tõesti nimetada minu Big Year’iks. Sellist tulemust ei ole enam lihtne järgi teha ja ega ole ka tahtmist. Nüüd tunnen rõõmu igast retkest rannikule, sest pere kõrvalt ei juhtu seda kuigi tihti.

Millise liigi nägemiseks oled pidanud kõige rohkem vaeva nägema? Või ei ole see kolmsada omaette eesmärk olnudki ja liigid on kogunenud möödaminnes?

Linnuvaatlemine on minu jaoks elustiil, kuid bongamine on teisejärguline – mind innustab välja minema eelkõige ise uute liikide leidmise võimalus. 300-klubi oli mul eesmärgiks viimased kümme aastat ja see motiveeris ka rohkem bongama. Bongari elu ei ole lihtne, ei tea kunagi, kas ka otsitava leiad, seda enam, et Eestile haruldused linnuliigid leitakse tihti raskest maastikust. Logistiliselt on näiteks minu jaoks olnud kõige keerukamad bongamisretked Kihnu saarele.

Linnuvaatlejad on Eesti eluslooduse liikide nimekirja oluliselt täiendanud – nii mõnigi uus liik Eestile on leitud harrastusena linnuvaatlemise käigus. Kas Sina oma 300. liiki mustpea-tsiitsitajat läksid Sõrvest – teadlikult otsima? 299 on vist selline number, mis lausa sunnib ühte liiki lisaks leidma.

Mustpea-tsiitsitajat läksin ma teadlikult Sõrve säärele otsima. Kui oled näinud Eestis 299 liiki, siis iga järgmise liigi leidmine on haruldane juhus ja selle juhuse nimel peab palju vaeva nägema. Loomulikult oleks – rõõmu rohkem olnud, kui see kolmesajas liik oleks olnud iseleitud, kuid oma eesmärgi saavutamiseks oli retk vajalik.

Kuivõrd kuuluvad linnud su igapäeva? Korraldad Sa ju Eesti ühe linnuklubi Estbirdingu tegemisi ja ka tööalaselt tuleb vist aeg-ajalt lindudega kokku puutuda?

Linnud kuuluvad minu igapäevaellu nii linnuklubi juhtimise kui ka töö tõttu. Lisaks vaatan linde igapäevaselt oma Tartu koduaias, kus on abikaasaga väga mõnus hommikukohvi juues staiata (staiamine – ühes punktis vaatlemine, enamasti staiatakse mõnes heas rändevaatluskohas). On uskumatu, kui palju põnevaid liike üle Tartu linna lendab!

Kas mõne liigi nägemiseks oled pidanud ka üle aia ronima? Või oled mõnda liiki näinud kogemata?

Üle aia ei ole ma pidanud ühegi linnu pärast ronima, aga põlvini mudas sumbanud ja auto katusele parema vaate saamiseks olen roninud küll. Iga retk on omaette seiklus, mõni jääb lihtsalt eredamalt meelde. Olulist rolli mängivad siin ka retkekaaslased, kelle seast olen leidnud võrratud sõbrad ja kellega üheskoos oleme avastatud nii eriilmelist Eestit.

Tänaseks on Mariliisil nähtud juba 302 liiki, viimastena mägikiur (Anthus spinoletta) ja harksaba-kajakas (Xema sabini). Edetabeli 6. kohast lahutab teda vaid üks liik.

Marko Mägi