Jim Robbins, Varrak (2018). Tõlge Kalle Klein

„Kui hea raamat!“, kordan iga peatüki järel. Seda peatükki võiks lugeda metsamajandaja, seda peatükki aga traktorirooli keerav põllumees või aednik … Et lindudel on inimese mätta otsast vaadates imelisi võimeid (kasvõi lendamine oma mitmekülgsuses), ei ole ilmselt üllatav. Kuid rääkida nendest oskustest nii, et lugejal ei hakka igav ja see ei ole lihtsalt üks järjekordne lugu tuttavast loodusfilmist või jutusaatest, on oskus. Ja seda Jim Robbins oskab minu hinnangul lausa suurepäraselt.

„Imelised linnud“ ja autorid minu töölaualt, kelle mõtted ja uuringud Jim Robbins on raamatusse põiminud.

Lugeja ees rulluvad lahti väga mõnusas kerges stiilis, siiski mitte liialdatud kerges, lood lindudest ja inimestest. Tegu on suurepärase etnoornitoloogilise raamatuga (etnoornitoloogiale on pühendatud lausa eraldi peatükk!), kus on olulisel kohal lindude ja inimeste suhted kõikvõimalikes vormides: vaimsed, kultuurilised, majanduslikud, emotsionaalsed, looduskaitselised. Õigupoolest ongi raamat eelkõige inimeste ja lindude suhetest, kuid autor süüvib ka lindude salapärasse, mille puhul inimesel ei ole teha muud, kui käsi laiutada ja lausuda: „Imelised linnud!“

Kui sa enne lindudest ei hoolinud (või ei teadnud neist muud, kui et nad lendavad), siis pärast raamatu lugemist oled müüdud. Vähemalt mina oleks, kui ma varem midagi ei oleks teadnud. Muide, mõne peatüki katkendit saab kuulata ERRi heliarhiivist.

Kuigi kergelt loetav, tugineb raamat siiski teadusele. Autor on asja tõsiselt võtnud ja vestelnud mitmete omas vallas juhtivate ornitoloogidega ning esitanud vestlused pooleldi intervjuu, pooleldi enda tõlgendustena. Ja see mõjub – jutt on arusaadav ja usutav (kummardan tõlkijale!). Mitmete ornitoloogidega, kellega Jim juttu on puhunud, olen konverentsidel kokku juhtunud, nende ettekandeid kuulanud, mistõttu võin kinnitada, et Jim Robbins ei aja jama. Olen ka lugenud mitmete raamatus jutuks olevate teadusuuringute originaale ning tore on tõdeda, et autor ei ole liialdanud (või kui, siis väga vähe): näiteks John Marzluf on põhjalikult vareslaste käitumist uurinud, John Fizpatrick on mahuka lindude biloogiaõpiku autor ja Andrew Gosleriga, kes huvitub ento-ornitoloogiast, on mul olnud au avaldada teadusartikkel Kilingi-Nõmme rasvatihaste munadest. Thomas Bugnyari uuringuid ronkade käitumisest olen kajastanud ka Linnuvaatleja lehel (loe siit ja siit).

Näide eriti sotsiaalselt tundlikust teemast on peatükk Washingtoni mustanahaliste probleemidest ja nende lahendamisest lindudega – see näitab, milline väärtus on loodusel kotkaste näol sotsiaalsete probleemide lahendamisel. Üldse on raamatu lõpp sünge kuid kirjanduslikult ja filosoofiliselt nauditav, kuid eks elu olegi selline.

Lugejale hoiatuseks – nii nagu muu teadus, areneb ka ornitoloogia kiiresti ning aja jooksul tuleb uusi teadmisi, mistõttu kõik raamatus kirjutatu ei pea enam kas paika või on täpsustunud. Näiteks inimkeele ja linnulaulu süntaksi võrdlus, millest vaid vihjatakse lindude „kõne“ kindlale süntaksile, on tänaseks juba kinnitust saanud ja eestikeelsele lugejale aasta linnu rasvatihase lehel ka kajastust saanud (vt nt tihaseaasta teadusuudist).

Seda raamatut julgen soovitada!

Märkmed. Veidi hakkas häirima sõna „omama“ kasutamine, kuigi ka minu isiklikus sõnade kuritarvitamise edetabelis on see sõna raudselt esikolmikus. Piltlik näide – selle asemel, et öelda „linnu sulestik on must“, kohtab pikka, kohmakat ja rusuvat vormi „lind omab musta värvi sulestikku“. Saab lühemalt.

Sülemlendlemise peatükis on kasutusel läbisegi kaks mõistet: „sülem“ ja „parv“, vastavalt ka „sülemlend“ ja „parves lendamine“ ning see tekitab segadust. On üldse küsitav, kuivõrd õigustatud on termin „sülem“ lindude puhul, sest seda kasutatakse pigem entomoloogias. Lindudel ei ole ma siiani sülemlemisest kuulnud ega näinud, pigem ikka „parvlemist“.

Ja veel. Leheküljel 116 on kirjas, et põldtsiitsitajat süües kaetakse linnu pea rätikuga. Ilmselt on tegu tõlkeapsuga, sest mitte linnu pead ei kaeta rätikuga, vaid sööja katab enda pea, et lenduvad aroomid ei läheks tühja ning söömisnauding suureneks aroomibuketi kogu võimsuses.

Marko Mägi, Tartu Ülikool, ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog