Eesti laste- ja looduskirjandus sai rikkamaks linnuraamatu võrra: ilmus Linnuvaatleja teadusuudiste toimetaja Marko Mägi raamat „Meie lapse linnuraamat“. Sellest, kuidas raamat kaante vahele sai, rääkis nii autori kui ka illustraatori Grete Altiga Linnuvaatleja. Marko Mägil ja Grete Altil on kahepeale kokku lindudega tegelemise kogemust üle 30 aasta – nad mõlemad (Marko teadurina, Gretel doktorandina) on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogid.

Vestluse ajal Tartus Karlovas asuvas koduhoovis rahmeldavad Grete kolm poega õues end energiast tühjaks ning on diktofoni käivitamise ajaks veidi rahulikumad. Siiski jagub neil energiat mõni küsimus esitada. Kuueaastane Karl Robert, kes nägi illustratsioonide valmimist oma silmaga, tahab alustuseks emalt teada, kes oli raamatus põhilind?

„Ei olegi põhilindu, kõik on sama tähtsad. Kas sulle tundub, et mõni on tähtsam?“ küsib Grete vastu.
„Natuke jah. Need kaks lindu, need olid tähtsad.“
„Kas sa mõtled kaanel olevaid harakaid?“
„Ei.“
„Sa mõtled ronka või varest?“
„Ei, ma mõtlen musträstast ja … ja kes see oligi, kellel oli kaks tutti peas?“
„Sa pead silmas kiivitajat.“
„Jah. Nad olid uhked, mulle tundub, et nad on tähtsad.“

Marko, millised linnud – ja miks just need liigid – raamatusse valisid?

„Valik oli ühest küljest lihtne, teisalt keeruline. Lihtne selles mõttes, et kohe alguses oli selge, et raamat on suunatud väikestele lastele – neile, kes käivad lasteaias või esimestes klassides. Seega oli selge, et kaante vahele saavad n-ö tavalised linnud, keda võib aknast välja vaadates, hoovis või metsatukas jalutades kohata. Valiku tegi aga raskeks tavaliste lindude rohkus: 20–30 liiki said kiiresti paika, kuid ülejäänute osas oli valik keeruline, pidasin nõu ka Gretega, jäime pidama 41 liigi juures.“

Raamatu tekstide autor on tulemusega rahul / Foto: erakogu

Marko, lasteraamatus on pildid olulised, seega on oluline ka kunstniku roll. Gretega koos oled linde uurinud, kuid kuidas sai Gretest raamatu illustraator?

„Teadsin, et joonistused peavad olema suhteliselt lihtsad, linnud ei tohi olla liiga detailsed. Kuigi alguses pakuti mulle teisi illustraatoreid, oli mul kohe selge, et esmalt räägin Gretega. Meil on Gretega seljataga mitu ühist pikka kevadist lindude uurimise perioodi, selle aja jooksul saab inimest tundma õppida. Mulle jäi silma Grete hea käsi – ta joonistas välipäevikusse ja märkmepaberitele linde suurema pingutuseta, lihtsaid ja vahvaid pilte. Hiljem sain teada, et ka pintsel ei ole talle võõras. Ühesõnaga, näinud aastate jooksul tema loomingut, ei tekkinud mul suurt kõhklust. Loomulikult rääkis Grete kasuks ka tema ornitoloogiline taust. Õnneks oli ta nõus.“

Grete. Tuleb välja, et oled palju joonistanud! Kas lindu on raske joonistada?

„Jah. Kõige keerulisem oli tabada linnu tegelikku välimust lapselikust vaatenurgast. Mõnda lindu oli väga lihtne teha nunnumaks, teise puhul jäi linnu loomulik kuju natuke isegi liiga palju näha. Ühtse joone hoidmine – kõik linnud natuke nunnumaks teha – oli keeruline. Mind häirib siiani, et mõned linnud on teistest veidi rohkem muudetud kujuga.“

Kui ranged raamid sulle seati? Kui oleks antud vabad käed, siis oleksid joonistanud teisiti?

„See on keeruline küsimus. Katsusin lähtuda Marko soovidest – mitte joonistada liialt detailselt –, kuid üldiselt olid mul vabad käed. Mingil hetkel mõtlesin küll, et oleks võinud teisiti teha. Mida lõpu poole, seda rohkem tekkis tunne, oleks tahtnud igat lindu mitu tükki joonistada, erinevates poosides, olukordades …“

Karl Robert tahab teada, keda oli kõige raskem joonistada, samal ajal nõuab Hans Kristjan müslit.

„Ma pean raamatu välja otsima. Rohevinti joonistasin mitmeid kordi. Issand, tuvi, kodutuvi! See oli üks kõige keerulisem lind! Teha tuvi veidi pontsakamaks, kuigi ta on niigi pontsakas … Temaga oli raske: keeruline oli paika saada pea ja keha suhe ning suur silm väikses peas. Hariliku pliiatsiga joonistasin teda korduvalt ümber, värvisin ära, kuid valmis tuvi vaatab mind siiani kummastavalt [naerab]. Üks kodutuvi on mul nüüd sahtlis ka. Aga minu lemmik oli kiivitaja, temaga olen väga rahul – ühest küljest tuli armas, kuid samas säilitas oma loomulikkuse.“

Tuvi joonistamisega nägi Grete palju vaeva / Foto: erakogu

Grete, kas senine lindude uurimise kogemus tuli joonistamisel kasuks?

„Jah, arvan küll. Kui mul poleks lindudega üldse kogemust, oleks joonistada märksa raskem. Kui mulle tehtaks ettepanek joonistada näiteks putukaid, siis oleks kindlasti keerulisem. Näiteks, kui linnu kirjelduses on kirjas, et vahanahk on valge, siis teadmata midagi lindudest, oleksin pidanud esmalt järgi uurima, mis asi see üldse on.“

Milline on sinu teadusalane kokkupuude lindudega, Grete?

„Olen tegelenud rasvatihase ja must-kärbsenäpi ökoloogia uurimisega, eelkõige lindude ja nende sulestikus elavate parasiitide suhetega. Hetkel on pooleli doktorantuur, kus rõhk on lindude sulestiku mikrobioloogia uurimisel – kes seal elavad, on nad kasulikud või kahjulikud, kui palju on mikroobe ja kuidas nende kooslus ajas muutub.“
(Loe Linnuvaatleja teadusuudist Grete uuringust siit)

Grete, kolm poissi sehkendab päevast päeva su ümber. Kui suurt pingutust joonistamine nõudis?

„Mäletan hästi Marko kõnet, kui ta tegi mulle pakkumise raamat illustreerida. Tol hetkel mõtlesin, et millal ma peaks joonistamiseks aega leidma – pakkumine oli väga tore, aga no lihtsalt ei olnud aega. Kahtlesin, kas tulen joonistamisega toime – ma ei pea end teab mis joonistajaks, väljakutse tundus suur. Jah, tean, et ma oskan joonistada, kuid ma ei pea end kunstnikuks. Aga mul oli ikkagi väga hea meel, et Marko mulle pakkumise tegi ja et ta mu ikkagi ära veenis. Kodused olid ka toetavad, ütlesid, et ma selle asja ära teeks.“

Poistele pakkus emme joonistustega linnuraamat palju rõõmu / Foto: erakogu

Seega, kõige suuremaks väljakutseks oli hoopis aeg?

„Kõige raskem oli leida selline aeg, et joonistus saaks algusest lõpuni tehtud. Sageli joonistasin öösiti, mil poisid magasid, sest siis sain rahulikult keskenduda. Kui mõni poistest öösel n-ö valel hetkel ärkas … akvarell on selline, et mingil hetkel ei saa, ei tohi joonistust pooleli jätta, sest värv kuivab kiiresti ja hiljem on keeruline pilti päästa. Kuuldes lapse ärkamist, oli vaja kiiresti värv hajutada ning tormata seejärel ärganut unne suigutama.“

Raamatu kaanepildi joonistamine – algus ja lõpptulemus / Foto: erakogu

Marko, raamatus on ka mõned linnumängud lastele, kust need tulid?

„See oli minu mõte, et raamatule veidi lisaväärtust anda. Mõtlesin, kuidas saaks läbi mängu linde õpetada. Tuginesin oma kogemustele. Olen põhjalikult uurinud, millega ja kui sageli toidavad vanalinnud pesakastis sirguvaid poegi, neist teadmistest sai ajendi kuldnokamäng. Valge-toonekurega seotud mäng sai ajendi sellest, et olen suviti jõudumööda valge-toonekurgede pesadest poegi loendanud ja see ei ole sugugi lihtne.“

Karl Robert on taas ligi hiilinud, paras hetk küsida, kas talle raamat meeldib?

„Väga, seal on palju loodust joonistatud. Mu emme oskab väga hästi joonistada. Võib-olla loen ka kunagi raamatu läbi. Siis, kui kooli lähen.“

„Kunagi loen selle raamatu läbi – siis, kui kooli lähen.“ / Foto: erakogu

Linnuvaatleja