Ninasarviklind (Buceros rhinoceros), aga ka teised Kagu-Aasia vihmametsade suured sarvlinnud, ei suuda vaatamata võimsale nokale ise pesaõõnsusi rajada. Seepärast vajavad nad pesitsemiseks teiste loomade, näiteks rähnide või maailma väikseima karu malai karu ehk biruangi (Helarctos malayanus) poolt uuristatud puuõõnsusi. Paraku jääb intensiivse metsaraie tõttu pesaõõnsusteks piisavalt suuri puid järjest vähemaks.

Ninasarviklind / foto: AbZahri AbAzizis (wikimedia commons)

Probleemi lahendamiseks otsustas Malaisia looduskaitseorganisatsioon vihmametsa tüvepakkudest valmistatud pesakaste paigaldada. Kuigi esimesi, juba 2013. aasta septembris üles pandud pesakaste käisid linnud vaid vaatamas, kasvatas 2017. aasta juulis üks ninasarviklinnupaar tehispesas poja üles. See andis meeskonnale kindlust ettevõtmisega jätkata.

Saamaks teada, miks pesakastid esimestel aastatel asustamata jäid ning kuidas edaspidi rohkem linde pesakastidesse elama meelitada, hakati otsima looduslikke pesi ja lähemalt uurima sobilikke õõnsusi. Kogutud andmete abil loodetakse sobivaid pesakaste paigaldades toetada nii looduslikke populatsioone kui ka ohustatud sarvlinnuliike tehistingimustes paljundada.

Loe täpsemalt:
BirdLife International 26.02.2018 World first: Rhinoceros Hornbills give artificial nest box seal of approval.
Ninasarviklinnu infoleht linnukaitseühenduse BirdLife International kodulehel.

Riin Viigipuu
Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloogia osakonna magistrant
info/at/linnuvaatleja.ee