Roosatiirud (Sterna dougallii) on oma nime saanud pesitsusaegse roosa rinnaesise järgi, kuid omapärane värvus ei ole neile õnne toonud. 19. sajandil peeti nende sulgi moekaks kübarakaunistuseks, mistõttu suri Briti saarte asurkond peaaegu välja. 20. sajandi alguses olukord tänu kaitsvate seaduste vastuvõtmisele paranes, kuid 1960. aastatel hakkas arvukus taas langema ning kahanes 1989. aastaks vaid 467 paarini. Seekord ei olnud põhjused enam nii selged, ilmselt mängisid rolli jaht talvitusaladel ning pesapaikade kadu erosiooni, häirimise ja konkurentsi tõttu.

Roosatiirud / foto: Alcides Morales, U.S. Fish and Wildlife Service Southeast Region (wikimedia commons)

Roosatiirud pesitsevad väikesaartel, moodustades ühiseid kolooniaid rand-, jõgi- ja tutt-tiirudega. Erinevalt teistest tiirudest eelistavad roosatiirud pesitseda kaljulõhedes, mitte lagedatel aladel, ning asustavad meelsasti ka pesakaste. Ühendkuningriigi ja Iirimaa linnukaitseorganisatsioonid tegelevad juba kolmandat aastat tiirude pesitsustingimuste parandamisega, mille käigus lisatakse pesakaste, muudetakse maastikku tiirudele sobivamaks ja peletatakse pesi rüüstavaid kajakaid. Uuritakse rännet, liikumist kolooniate vahel ning saakobjektide paiknemist.

Kuigi pikk tee on veel minna, kannavad pingutused juba vilja: mitmes koloonias arvukus tõuseb ning märke on ka uute kolooniate tekkest; olemasolevatest kolmes suuremas loendati sel aastal kokku 1980 paari roosatiire.

Loe täpsemalt:
BirdLife International 11.09.2018 Road to recovery for the Roseate Tern.
Roosatiiru infoleht linnukaitseühenduse BirdLife International kodulehel.

Riin Viigipuu
Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloogia osakonna magistrant
info/at/linnuvaatleja.ee