Oli aasta 2013. Olin Inglismaal linnukonverentsil, mis oli tähenduslik nii isiklikult kui ka erialaselt mitmes mõttes – nimelt oli seal esmakordselt kavas ettekanded etnoornitoloogiast. Olen lisaks klassikalisele ornitoloogiale huvitunud lindude rollist meie kultuuris (meeles, keeles, kirjanduses, rahvapärimuses jne) ning sellest, kas n-ö linnukultuur peegeldab reaalsust või on tegu külajutuga. Huvi etnoornitoloogia vastu on mul püsinud ja seepärast oli Peep Veedla raamat „Rahvuslinnud ja sümbollinnud Euroopas ja kaugemal“ asjakohane täiendus etnoornitoloogia-riiulis Mart Mägeri ja Mall Hiiemäe teoste kõrval.

Linnuraamat, lugemisel tehtud märkmed ja „kolleeg“ raamaturiiulist. / Foto: Marko Mägi

Asusin lugema tagant ettepoole, sest õige lugemistooni saamiseks on vaja häälestumine. Kui dirigendile annab õige noodi helihark, siis mulle kasutatud allikad, mis näitab kuivõrd usutavalt saab/tohib teksti suhtuda. Selles osas saan kohe autorit kiita, sest mitte igas raamatus, mis asub raamatupoe teemariiulil „Ornitoloogia“ või „Linnud“, ei vaevu autor allikatega jändama. Kuid Peebu raamatus on käsitletud liikide kohta allikad olemas.

Raamatu üldmulje on väga mõnus – tekst on kergelt loetav, erksaid toone lisavad kirjeldused lindude käitumisest. Sain mõnel puhul suutäie naerda, sest võrdlused olid üsnagi mahlakad, kuid igati asjakohased ja lubatavad. Raamat ei ole mõeldud ühe õhtuga neelamiseks, pigem mõnusaks desserdiks, et õhtul enne uinumist mõtted argitöölt peletada ja uneks valmistuda. Loed paari-kolme liigi kohta ja võidki mõnusalt uinuda … Kui on jaksu ja huvi, võib ju ka kuni viis liiki korraga neelata, kuid rohkem ma ei soovita: loetut tuleb seedida aeglaselt ja pikkamööda, liiga palju liike korraga võivad segi minna kui puder ja kapsad.

Illustratsioonid – fotod ja sümbolid, margid, postkaardid, logod – on kenad ja avardavad lugeja silmaringi. Väga meeldib raamatu lõpus Eesti ja Läti omavalitsuste linnuvappide galerii, millel on ka ajalooline väärtus. Mine tea, kui kiiresti haldusjaotus või vapp jälle muutub.

Tekstid on lühikesed ja löödud kaheks – mustaks ja roheliseks. Küll ei suutnud hämaras mu silmad mustal ja rohelisel tekstil vahet teha – värvipime ma ei ole! –, mistõttu peaks värve kasutades silmas pidama, et ligikaudu 7% meestest võivad värvipimedad olla. Roheliselt on esitatud kõik, mis on seotud rahvuslinnu staatusega, selleks valimisega, eellooga ja muuga, kuid minu arvates ei ole seda stiili läbivalt hoitud ja nii on erinevate liikide rahvapärimuse, rahvuslinnu staatusega seonduv ja ökoloogia esitatud kord rohelisena, kord mustana. Kuna tekstid on suhteliselt lühikesed, siis ei oleks selliseks eristamiseks tungivat vajadust.

Olles kiitusega alustanud, toon siiski välja ka vajakud. Need tavalugejat häirida ei tohiks ja tulenevad pigem minu ametist. Ka Peep ise ei ole end kunagi ornitoloogiks (ornitoloog on isik, kel on zooloogiline või keskkonnaalane kõrgharidus ning kes uurib linde teaduslikust vaatest, avaldab teadusartikleid jne) nimetanud, siis ei ole minu tähelepanu juhtimised mõeldud kriitikana, vaid pigem teksti täiendustena.

Ehk siis – mõnel puhul tundsin, et midagi on puudu. Näiteks oleksin tahtnud veidi rohkem lugeda kotkaste rollist erinevate maade kultuuripärandis, sest on nad ju heraldikas üks kõige sagedamini kasutatavaid loomi ja nende roll erinevate rahvaste pärimuses otsatu. Kotkastele on piiriks vaid taevas, seepärast peetakse neid sageli ka maapealse ja taevase elu ühendlüliks.

Täpsuse huvides mainin, et suitsupääsukese teksti ilmestaval fotol istub traatidel ka suur hulk räästapääsukesi. Väide, et kühmnokk-luik meil 20. sajandi alguses küttimise tõttu välja suri, on vast veidi liialdatud, sest sel ajal Eestis seda liiki sisuliselt ei elanud. Olid vaid üksikud pesitsevad paarid ning üks kühmnokk-luik jäi ka püssi ette, kuid ilmselt ei ole see piisav põhjus väitmaks, et küttimine oli liigi väljasuremise põhjus. Ka laialt levinud müüti kakkudest kui tarkuse sümbolist oleksin tahtnud täiendada, sest kuigi müüt on laialt levinud, kakud lindude vaimsete võimete mõõtmisel paraku poodiumile ei pääse. Kakkude tarkusemüüdile pakub üsna usutava selgituse Jim Robbins raamatus „Imelised linnud“: „See targa linnu maine tuleneb osaliselt inimese nägu meenutavast näost, osaliselt aga sellest, et nad tegutsevad salapäraselt öisel ajal.“

Peatun eraldi rasvatihasel, sest olen selle liigi käekäiguga üle kahekümne aasta tegelenud. Väide, et rasvatihase soomekeelne nimetus talitiainen tähendab talitihast, ei pruugi paika pidada. Sõna tali algupära soomekeelses rasvatihase nimetuses tuleb otsida germaani keeltest, kus näiteks rootsikeelne talg või ingliskeelne tallow tähendavad rasva. Ka rasvatihase ingliskeelne nimetus Great Titmouse pani kukalt kratsima – olen siiani teadnud nimetust Great Tit. Titmouse -nimetust kannavad mõned Põhja-Ameerika tihaslased, keda Eestis ei kohta. Ka on 10–15 poega pesakonnas liialt optimistlik, pigem on see 8–12, harva rohkem.

Kokkuvõttes soovitan raamatut kõigile linnuhuvilistele (ja ka niisama loodushuvilistele) silmaringi avardamiseks. Ja vean kihla, et raamatust leiavad uusi tõiku ka ornitoloogid! Peep lausub raamatu saatesõnas: „Loodan väga, et raamatus avaldatud materjal pakub põnevaid avastusi …“. Jah, selle autori lootuse võib minu hinnangul täidetuks lugeda.

Marko Mägi, Tartu Ülikool, ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog